Saabudes

[Natalie G. Carter]

Natalie keeras võtmega ukse lahti ning sisenes tuppa. Avastades, et ta on oma toakaaslasest ennem jõudnud, otsustas ta võtta voodi, mis asus seina ääres. Ta pani oma kohvri voodi ette maha ning vaatas toas veidi rongi. Seejärel viskas ta ennast oma voodile pikali, otsustades enne asjade lahti pakkimist veidi puhata.

[Abbygail Wood]

Abby jõudis lõpuks oma toa ukseni ja endalegi üllatuseks oli see uks juba lahti. Järelikult oli tema toakaaslane juba kohale jõudnud. Neiu astus tuppa sisse ja märkas ühte neiut. "Hei, ma olen Abbygail, Abbygail Wood, võid mind Abbyks kutsuda. Ma olen vist su toakaaslane." lausus Abby natuke arglikult ja sammus toas oleva vaba voodini.

[Natalie G. Carter]

Natalie nägi tüdrukut sisenemas ning ajas ennast küünarnukkide najale. "Hei sullegi," lausus Natalie, kui tüdruk teda tervitas. "Natalie Grace Carter, võid kutsuda Natalie, Nat või kuidas iganes ise soovid," lausus Natalie sõbralikult, nii ennast lühidalt tutvustades."Ma loodan, et sa oled akna poolsema voodiga rahul?" küsis ta igaks juhuks, kui Abby vaba voodi juurde läks. Kuna Nat oli tuppa esimesena jõudnud, oli ta valinud seina poolsema voodi, kuid ta oli nõus ka ümber vahetama, kui tüdruk nii soovinud oleks.

[Abbygail Wood]

Abby naeratas. "Jah mulle sobib, mulle meeldibgi akna lähedal magada." lausus neiu ja viskas ennast voodile pikali. Ta oli siia sõidust nii väsinud, kuna ei olnud ööesl korralikult maganud. Aga praegusel hetkel ei tulnud und."Kas sa oled siin esimest aastat? uurias Abby Nat'ilt. Neiu lootis, et siis on tal olemas vähemalt üks sõber, või noh inimene, keda ta tunneb kui ta mõnda klassi läheb.

[Natalie G. Carter]

Ka Nat viskas ennast uuesti voodile pikali, jäädes lahtiste silmadega lage vahtima. "Esimest aastat jah," vastas Natalie küsimuse peale, mitmendat aastat ta siin koolis on. "Ja sa ise? Oled ka esimest aastat?" tahtis tüdruk Abby'lt teada. Millegi pärast arvas ta, et ka Abby oli esimest aastat, kuid ta otsustas siiski selle üle küsida.

[Abbygail Wood]

"Jah, esimest" lausu neiu. "Ma arvan, et ned seimese päevad jäävad eluks ajaks meelde." lausu Abby, meenutades oma seika hetkeni mil ta oma toani jõudis. "Mul ei olnud just eriti palju vaja, et siin ära eksida. Oli vaja ainult uksest sisse astuda ja vales suunas kõndima hakata."
Abby hakkas oma enda mõtete peale narema. "Ma leidsin ennast peale poole tunnist rahullikku jalutuskäiku, et ma olen kooli vales otsas. Ja noh sealt tuli tagasi sisi kuidagi tulla. ja siin ma nüüd siis olen." lõpetas Abby oma jutu. Kohe kindlasti ei lähe ma siit toast eriti kaugemale lausu Abby omale mõtetes.

[Natalie G. Carter]

Natalie naeris, kui Abby rääkis, kuidas ta oma toa otsinguil ära eksis. "Vähemalt leidsid lõpuks toa üles," lausus ta positiivselt, kui tüdruk jutu lõpetas. Ka Natalie meenutas oma toa otsinguid, kuidas ta tähelepanelikult igat numbrit uksel vaatas, lootuses mitte valesse tuppa sisse kõndida ning kuidas ta lõpuks ikkagi õige toa oli leidnud. "Kui ma meie tuppa jõudsin, arvasin, et olen valesse tuppa jõudnud. Ja ma pidin uksenumbrit mitu korda kontrollima," lausus ta Abby'le.

[Abbygail Wood]

"Siis ei ole ma vähemalt ainuke kes tavaliselt ära eksib." lausus Abby lõbustatult "Tahad sa midagi teha?" uuris Abby Nat'ilt. Tal endal ei olnud ühtegi head ideed, ega mõtet millegagi tegelemiseks. Tegelikult keerlse neiu peas ainult üks mõte. Miks ta siin on.

[Natalie G. Carter]

Natalie ajas ennast istukile ning jäi rätsepa istes voodile istuma. Tal oli toakaaslase ettepaneku üle hea meel, kuna tal oli toas juba veidi igav hakanud. Olenemata sellest, et oli tema esimene päev siin. "Midagi võiks teha küll," lausu ta mõtlikult. "Oskad midagi välja pakkuda?" küsis ta Abby'lt, kuna ta ei olnud eriti kursis lähedal olevate kohtade ja ümbrusega.

[Abbygail Wood]

"Ma ie teagi kohe." Abby jäi sügavasse mõttesse. "Iseeneset võiks minna siin lähedal asuvasse parki või kohvikusse või lihtsalt kooli aeda. Mis sa arvad?" Abby tahtis ka Natalie arvamust teada saada. Ega ta üksi i kavatse midagi teha, milleks kui on ka aega, et kedagi teist lõbustada. Üksi oleksgi igav.

[Natalie G. Carter]

"Lähme kõiki kolme?" pakkus Natalie. Ta oli nõus kõigega, peaasi, et midagi teha oleks. Ta lükkas oma jalad üle voodi ääre, peaaegu minekuvalmis olles ning lausus siis mõtiskledes: "Lähme kõigepealt näiteks kooli aeda, see kõige lähemal." Pärast aias ära tüdinemist võivad nad minna näiteks kohvikusse, kui vähegi viitsimist.